Stagnaajal arutati ühes linnakohtus igati korraliku kodaniku süüasja, mille kohaselt tal oli kodus samagonniajamise aparaat. Mees ei eitanudki seda. Protsessi käigus selgus, et samagonni ta tegelikult ei ajanud, ka ei müünud ta seda.
Ja üldse, ta ei tarvitanud alkohoolseid jooke ega pakkunud neid naabritele. Sellele vaatamata mõisteti talle kolm aastat tingimisi.
Pärast otsuse teatavakstegemist pöördus mees kohtunike poole ja palus, et talle mõistetaks 15 aastat tingimisi.
“Mille eest?” imestasid kohtunikud.
“Alaealise vägistamise eest.”
“Keda olete te siis vägistanud?”
“Polegi seda teinud, aga vägistamise riist on mul ju olemas!”
